1
Paavsti autoriteet, kui katoliku kiriku kõrgeim juht, põhineb nii Pühakirjal kui ka kiriku traditsioonil. Paavsti eksimatuse kontseptsioon, nagu on õpetatud katoliku katehesis (CIC 891), kinnitab, et paavst on eksimatu, kui ta kuulutab usudogmasid ja moraali „ex cathedra”, st kui ta räägib oma ametlikus rollis kiriku kõrgeima pastorna. See eksimus on Püha Vaimu kingitus, mis tagab, et paavst ei eksi küsimustes, mis on hädavajalikud pääsemiseks. Alates eksimatuse dogma määratlemisest 1870. aastal Vatikani II kirikus on eksimust "ex cathedra" ametlikult rakendatud kaks korda: 1854. aastal, kui määrati Neitsi Maarja ilma patuta sündimise dogma, ja 1950. aastal, kui määrati Neitsi Maarja taevasse minemise dogma.
Piibelliku aluse sellele autoriteedile on tõendatud Matteuse evangeeliumis (Mt 16,18), kus Jeesus ütleb Peetrusele: "Sa oled Peetrus, ja sellele kaljule ehitan ma oma kiriku." See lõik rõhutab Peetruse ainulaadset rolli kiriku aluseena. Johannese evangeeliumis 21:15-17 usaldab Jeesus Peetrusele ülesande tema lambaid pidada, kinnitades tema juhtimist kristlikus kogukonnas.
Jeruusalemma nõukogus (Teod 15:7-11) harib Peetrus seda juhtimist, otsustades, et ringitõmbamine ei ole pääsemiseks vajalik, näidates oma autoriteeti usutunnistuse õpetuses. Paavsti autoriteet toetub samuti traditsioonile, nagu on öeldud Püha Ignatius Antiookia kirjutistes, kes viitab Rooma kirikule kui sellele, mis "valitseb armastuses", ja Püha Irenaeus Lyonist, kes väidab, et tema "ülim päritolu" tõttu on vajalik, et "kogu kirik, see tähendab, kõikjal uskujad," nõustuvad Rooma kirikuga, kuna seal on "alati säilinud traditsioon, mis tuleneb apostlitelt."
Seega on paavsti autoriteet usundite ja moraali küsimustes ning tema keskne roll kirikus nii piibellik kui ka traditsiooniliselt põhjendatud, tugevdatud varakristlike tunnistuste ja selle autoriteedi pideva kasutamisega läbi ajaloo.
