1 Missa on kristliku elu keskus, kuna seal muutub Kristuse ainulaadne ohver kohalolevaks, kandes edasi tema lunastavat pakkumist ristil. Nagu õpetab Katoliku Kiriku Katekismus (KKK 1366), esindab Euharistia ristil toimunud ohvrit, olles selle mälestus. Ta rakendab selle ohvri vilju, nagu pattude andestamine. Kristus andis end üks kord kõigile (Heebrealastele 7,27; 9,26; 10,10), ja missas on see ainus pakkumine kohalolev, mitte kordamisena, vaid sakramentaalse uuendamisena (1 Korintlastele 11,24-25; Luukas 22,19-20; Heebrealastele 9,14).
Katekismus (KKK 1367) õpetab, et Kristuse ja Euharistia ohver ei ole kaks erinevat ohvrit, vaid moodustavad ühe ja sama teo: "see on sama ohver, mis on ette kantud". Missas osaleb kirik selles ohvrisse, pakkudes end samuti koos Kristusega. Nagu ütleb Paulus, usklike elu, nende kannatused ja palved ühinevad Kristuse ohvriga (Koloslastele 1,24; Roomlastele 12,1). Osaledes Euharistias, liitume me Kristuse pakkumisega, nagu üks ihu (1 Korintlastele 10,16-17).
Kristuse ohver, mis on toonud meile igavese lunastuse (Heebrealastele 9,12), jätkub missas (KKK 1368), andes kristlastele võimaluse liituda selle pakkumisega. Euharistia on seega lepitav ohver (Jesaja 53,5; Matteuse 26,28), rakendades kõigile usklikele Kristuse poolt kord-korra saavutatud lunastuse armu. Missa ei ole kordamine, vaid elav kohalolek Kristuse ohvrist, mis uuendatakse liturgias kõigi põlvkondade päästmiseks.
