Katoliiklased usuvad, et traditsioon on sama oluline kui Piibel, ja see arusaam on mõistetav, kui vaadata, kuidas Piibel kujunes. Kiriku esimestel aastatel polnud kristlastel täielikku Uut Testamenti ning Jeesuse õpetused säilisid elavas traditsioonis, mida põlvest põlve edasi anti. Uue Testamendi esimene raamat, Püha Pauluse esimene kiri tessalooniklastele, kirjutati umbes 50 pKr, umbes 20 aastat pärast Kristuse ülestõusmist.
Selle aja jooksul edastati Jeesuse õpetusi apostlite ja kristlike kogukondade kaudu. Traditsioon mängis selles protsessis otsustavat rolli. Isegi pärast Uue Testamendi raamatute kirjutamist kulus mitu sajandit, enne kui Kirik ametlikult otsustas, millised tekstid Piiblisse kuuluvad. Piibli kanoon lõplikustati alles 4. sajandi lõpus, 397. aastal Kartaago kirikukogul. Selleks ajaks oli usk peamiselt traditsiooni kaudu elatud ja õpetatud, kus apostlid ja nende järeltulijad säilitasid ja edastasid Kristuse õpetusi.
Uue Testamendi kirjad, nagu Pauluse, Peetruse ja Johannese kirjad, kirjutati väga konkreetsete eesmärkidega: juhtida, parandada ja tugevdada kristlikke kogukondi. Need kirjad ei olnud algselt mõeldud Piibli koostamiseks; neid loeti kirikutes kristlaste julgustamiseks ja aitamiseks elada evangeeliumi järgi. Alles hiljem tunnistas Kirik traditsiooni kaudu, millised neist kirjutistest olid Jumala poolt inspireeritud ja pidid olema Pühakirjas.
Seetõttu tunnistades, et "traditsioon on sama oluline kui Piibel", mõistetakse, et ilma traditsioonita poleks meil isegi Piiblit sellisena, nagu me seda praegu teame. Traditsioon säilitas Kristuse õpetusi esimestel sajanditel ja selle kaudu suutis Kirik määrata, millised tekstid Uude Testamenti kuuluvad. Lisaks aitab traditsioon meil Pühakirja õigesti tõlgendada. Ilma selleta võiks igaüks Piiblit erinevalt tõlgendada, mis põhjustaks segadust ja lõhesid.
Selge näide on euharistia. Katoliiklik usk, et leib ja vein muutuvad Kristuse Ihuks ja Vereks, põhineb nii Piibli sõnadel kui ka Kiriku praktikatel alates apostlite ajast. Traditsioon on sajandite jooksul aidanud Kirikul seda reaalsust sügavamalt mõista ja elada, säilitades õpetuse, mille Jeesus Pühal Õhtusöömaajal edasi andis.
Seetõttu on katoliiklaste jaoks traditsioon sama oluline kui Piibel, sest mõlemad pärinevad samast allikast: Jumalalt. Need käivad käsikäes, täiendades üksteist, ja on Kiriku elu ja usu jaoks asendamatud. Traditsioon on elav, Püha Vaimu juhitud, ja tagab, et Kristuse sõnum jääb sajandite jooksul täielikult mõistetavaks ja elatavaks.
Katoliiklased usuvad, et traditsioon on sama oluline kui Piibel, sest mõlemad pärinevad Jumalalt ja täiendavad teineteist. Traditsioon säilitas ja edastas Jeesuse õpetusi enne Uue Testamendi täielikku kujunemist.
Piibel, nagu me seda tunneme, määratleti alles 4. sajandil, kui Kirik tunnistas traditsiooni kaudu, millised tekstid on Jumala inspireeritud. Traditsioon säilitas Kristuse õpetused kanooni kujunemiseni.
Traditsioon aitab Pühakirja tõlgendada, tagades usu ühtsuse. Ilma selleta põhjustaksid isiklikud tõlgendused lõhesid.
2 Tessalooniklastele 2,15 – "Hoidke traditsioonidest kinni" rõhutab suulise traditsiooni tähtsust.
Johannese 21,25 – "Kõik ei ole kirja pandud" tuletab meelde, et Jeesuse õpetused ulatuvad Pühakirjast kaugemale.
1 Korintlastele 11,2 – "Säilitage traditsioone" rõhutab traditsiooni praktikat varases Kirikus.
2 Timoteosele 2,2 – "Õpeta teisi" näitab usu suulist edastamist traditsiooni osana.
Johannese 16,12-13 – "Mul on teile veel palju öelda" näitab, et Püha Vaim juhib Kirikut Pühakirjast kaugemale.
Matteuse 28,19-20 – "Õpetage kõiki rahvaid" rõhutab apostlite vastutust usu edastamisel.
Apostlite teod 2,42 – "Püsisid õpetuses" näitab, et varased kristlased järgnesid õpetustele, mis ulatusid Pühakirjast kaugemale.
1 Tessalooniklastele 2,13 – "Võtsite selle vastu kui Jumala sõna" hõlmab apostellist jutlust Jumala sõnana.
2 Peetruse 1,20-21 – "Pole eraviisilist tõlgendust" rõhutab Magisteeriumi vajadust Pühakirja tõlgendamisel.
1 Korintlastele 15,1-2 – "Ma annan edasi, mida sain" rõhutab usu suulist edastamist, mis on traditsiooni jaoks hädavajalik.
