1 Altaril toimub liturgia tipphetk: leiva ja veini pühitsemine, mis muutuvad Kristuse Ihuks ja Vereks. See viitab Kristuse ohvrile Ristil, mida tähistatakse veretult igal Missal. Kui katoliiklastel on kirikus altar, kinnitavad nad oma usku armulauda kui "kogu kristliku elu allikat ja kõrgpunkti" (CIC 1324), sest seal ohverdab Kristus ennast meie eest, meenutades seda, mida Ta Kolgatal tegi.
Lisaks peegeldab altar Kiriku ühtsuse ja kogukonna ideed. Kõik usklikud kogunevad altari ümber, et jagada üht leiba ja üht karikat, nagu Paulus õpetab 1 Korintlastele 10:16-17: "Õnnistuskari, mille üle me õnnistust palume, kas see ei ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, kas see ei ole Kristuse ihu osadus? Sest üksainus leib, üksainus ihu oleme meie, paljud." Seega on altar sümbol, mis ühendab katoliiklasi Kristuse ja üksteisega.
Piibli järgi on altaril juured Vanas Testamendis, kus see oli kesksel kohal Jumalale ohvrite toomiseks. Uues Testamendis asendab Kristuse täiuslik ohver vanad ohvrid. Heebrealastele 13:10 ütleb autor: "Meil on altar, millest neil, kes teenivad telgis, ei ole õigust süüa." See "altar" on Kristus ise, kelle ainus ja igavene ohver tehakse kiriku altaril kohalolevaks.
Katoliiklastel on kirikus altar, sest see sümboliseerib Kristust ja Tema lunastusohvrit, mida tähistatakse sakramentaalsel viisil. Missa ajal saab altarist taeva ja maa kohtumispaik, kus usklikud osalevad pääste müsteeriumis. Altar on liturgilise elu keskpunkt ning selle kaudu ühendavad katoliiklased end Kristusega ja üksteisega usus ja armulauas, uuendades pidevalt oma pühendumust Jumalale ja Kirikule.
