1 Pattude tunnistamine preestrile on kindlalt juurdunud Pühakirjas ja kiriku traditsioonis. Pärast oma ülestõusmist andis Jeesus apostlitele patte andeks anda, nagu näeme Johannese 20,22-23: „Ta hingas nende peale ja ütles: „Võtke vastu Püha Vaim. Kellele te andestate patud, sellele need andestatakse; kellele te kinnitate, sellele need kinnitatakse.“ See näitab selgelt, et Jeesus lõi lepitus sakramendi, andes apostlitele ülesande andeks anda patte tema nimel.
Lisaks andis Jeesus Matteuse 16,19 ja Matteuse 18,18 apostlitele võime „siduda ja lahti siduda“, see tähendab, patte andeks anda või kinnitada. See võime anti edasi apostlite järeltulijatele, piiskoppidele ja preestritele, kes toimivad lepituse teenistuses, nagu õpetab Püha Paulus 2 Korintlastele 5,18-20: „Jumal on meid Kristuse kaudu endaga lepitades ja on andnud meile lepitusameti.”
Jaakobuse 5,16 julgustab meid tunnistama oma patud üksteisele, rõhutades preestrite (presbüterite) rolli palves ja vahendamises patuse vaimse tervenemise nimel. See on aluseks sakramentaalsele tunnistamisele, kus preester tegutseb Kristuse ja kiriku nimel.
Võime patte andeks anda või kinnitada, mida uuesti mainitakse Johannese 20,23, selgitab, et see toiming on sakramendi jaoks vajalik, et taastada osadus Jumalaga ja kogukonnaga. Pattude andeksandmine ei ole lihtsalt soovitus, vaid lahutamatu osa apostellikust teenistusest.
Luuka 5,24 ja Luuka 24,47 näitavad, et Kristusel on võime patte andeks anda ja ta usaldas selle võime apostlitele, et lepitust saaks kuulutada tema nimel. Seega on tunnistamine preestrile Kristuse tahte järgimine ja lepituse otsimine Jumalaga.
Lõpuks näeme Heebrealastele 5,1-3, et uue lepingu preesterlus hõlmab pattude eest ohvrite toomist. Seega pakuvad preestrid Kristuse teenijatena patust vabastamist ja vaimset tervenemist tunnistamise sakramendi kaudu.
Seega on pattude tunnistamine preestrile Kristuse jumaliku asutuse, mis andis kirikule patte andeks andmise ja usklike Jumalaga ühenduse taastamise võime, aktina järgimine.
