1 Katoliiklased teevad meeleparandust Jumala kutsele pöördumiseks ja vaimseks uuenemiseks vastamiseks. Meeleparandus, mis on sügavalt juurdunud kiriku traditsioonis, on viis, kuidas leppida Jumalaga pärast patu sooritamist ja võimalus sügavamaks vaimseks kasvuks.
Meeleparanduse praktika on usklike elu keskne, sest patt rikub suhte Jumalaga. Isegi pärast ristimist tunnistavad katoliiklased, et nad on altid patule ja vajavad pidevat leppimist. Meeleparanduse sakrament pakub seda leppimist. Jeesus kehtestas sakramendi, et usklikud, kes oma patud üles tunnistavad ja andestuse saavad, saaksid tervendatud ja taastatud armu. Johannese 20:22-23 ütleb, et Jeesus annab apostlitele võime patte andestada: „Kellele te andestate patud, neile on need andestatud; kellele te kinni hoiatega, need jäävad kinni.” See on piibellik alus pihtimise sakramentile ja selgitab, miks katoliiklased teevad meeleparandust.
Meeleparandus hõlmab siirast kahetsust ja valmisolekut parandada patu poolt põhjustatud kahju. Kui katoliiklased teevad meeleparandust, ei otsi nad ainult Jumala andestust, vaid võtavad ka vastutuse oma puuduste parandamiseks. Kahetsus on selle praktika aluseks, nagu õpetatakse Luuka 15:7, kus räägitakse taeva rõõmust, kui pattunu kahetseb. Meeleparanduse tegu pole seetõttu tühi rituaal, vaid siiras väljendus soovist pöörduda õiguse teele ja taastada osadus Jumalaga.
Lisaks kahetsusele nähakse meeleparandust ka puhastumise vahendina. Kui me tunnistame oma patud, ei otsi me ainult andestust, vaid ka hinge tugevdamist, et vältida tulevasi patte. Jakobi 5:16 ütleb, et peame üksteisele oma patud üles tunnistama, et saaksime tervendatud. See tervenemine on nii vaimne kui ka emotsionaalne. Kui katoliiklased teevad meeleparandust, kogevad nad seda tervenemist ja uuendavad oma suhet Jumalaga, puhastudes oma pattudest ja otsides pühamat elu.
Meeleparanduse traditsioon on sajandite jooksul arenenud. Kiriku varastes päevades oli meeleparandus sageli avalik ja rangelt täidetav, koos rangete praktikatega, nagu pikaajalised paastud või ajutine kogudusest välja arvamine. Aja jooksul on kirik mõistnud, et Jumala arm peab olema kõigile kergesti kergesti kergesti kergesti ja sageli kergesti kergesti kergesti kergesti kergesti. Tänapäeval teevad katoliiklased meeleparandust eraõiguslikus kontekstis, tunnistades oma patte preestrile, kes Kristuse nimel annab neile andestuse.
Meeleparanduse tegevus on nii isiklik kui ka kogukondlik. Kuigi pihtimine on individuaalne tegevus, mõjutab patt kogu usklike kogukonda, ja ühe liikme kahetsus toob kasu kogu Kristuse ihule. Katoliku kiriku katehism õpetab, et pattul on sotsiaalne mõõde (CIC 1469), ja meeleparandus taastab mitte ainult suhte Jumalaga, vaid ka kogukonnaga. Katoliiklased teevad meeleparandust mitte ainult oma heaolu, vaid ka kogu kiriku hüvanguks.
Lisaks on meeleparandus vaimse kasvu tee. Kui me räägime oma patudest ja mõtleme oma puudustele, on katoliiklased kutsutud olema pühamad. Regulaarne pihtimise praktika on vaimne distsipliin, mis valgustab teadlikkust ja tugevdab hinge kiusatuste vastu. Kui katoliiklased teevad meeleparandust sageli, lähevad nad edasi pühaduse teel ja lähevad Kristusele lähemale, nagu soovitatakse Matteuse 5:48: „Olge täiuslikud, nagu teie taevane Isa on täiuslik.”
Lõpuks, katoliiklased teevad meeleparandust, et leppida Jumalaga ja vaimselt uuendada. Praktika on siiras kahetsuse, andestuse otsimise, puhastamise ja vaimse kasvu tegu. Kirjas ja kiriku traditsioonis juurdunud meeleparandus on uskliku soov elada kooskõlas Kristuse õpetuste ja usklike kogukonnaga.
