Katoliku kirikus preestrite abieluseaduse keelamine on juurdunud sajanditepikkuses traditsioonis, mis põhineb teoloogilistel, ajaloolistel ja vaimsetel alustel. Priesterlik celibat, kuigi see pole dogma, on kiriklik distsipliin, mis esindab kutsumust Jumalale ja kogukonna teenistusele pühenduda eksklusiivselt, inspireerituna ise Jesu Kristuse näitest.
Celibatiga elu võimaldab preestril täielikult pühenduda oma missioonile. Abielusest loobumisega sümboliseerib preester oma täielikku pühendumist Issandale ja kirikule, olles paremini valmis vastama usklike vaimsetele ja pastoralele vajadustele. See pühendumus ei ole mõeldud ainult tema tegevuse hõlbustamiseks, vaid ka Jumala riigi vastu jagamatu armastuse ja radikaalse truuduse väljendamiseks.
Piiblis argumenteerib Püha Paulus oma esimesele korintlastele kirja kaudu, et celibat võimaldab suuremat vabadust keskenduda "Issanda asjadele" (1 Korintlased 7,32-35), ilma perekonnaelu häirivateta. See vabadus kajastub pastoralses praktikas, kus preester on rohkem valmis võtma vastutust kogukonna hüvanguks. Matteuse 19,12-s viitab Jeesus ka nendele, kes valivad celibatistliku elu "taevariigi pärast", ideaalile, mida katoliku kirik peab sobivaks nende jaoks, kes täidavad preesterlikku teenistust.
Katoliku kleriku traditsioon elada celibatis ulatub IV sajandisse, kuid see ametlikustati Latran II. koncilis aastal 1139, mis muutis celibaatuse preestritele kohustuslikuks. See reegel konsolideeris pühendumist preesterliku ametisse kui Kristuse enda laienemist, kes elas celibatistlikult ja pühendas end jumalikule missioonile.
Kirik näeb celibatust preestrite täieliku ja radikaalse pühendumise konkreetse märgina, kes on kutsutud elama "in persona Christi", st Kristuse isikus, tunnistades Jumala riigi reaalsust.
Celibaatuse valikut nähakse ka igavese elu eelarvamuseena. Jeesus mainib Matteuse 22,30-s, et taassündis "nad ei abiellu ega abielluta", viidates kõigi kutsumusele ühinemiseks Jumalaga, mis ületab maapealsed sidemed. Nii on preesterlik celibatust selle eskatoloogilise ideaali väljendusena, kus preestri elu muutub Jumala igavese kogukonna eelarvamuseks.
Oluline on siiski märkida, et see distsipliin ei ole universaalne. Ida-Katoliku kirikus võivad abielus olevad mehed saada preestriteks, kuigi celibat on pühakudeks kohustuslik. See mitmekesisus näitab, et kuigi kirik väärtustab celibatust kui Jumalale pühendumise olulist märki, tunnustab ta ka abielus olevate meeste panust preesterlikku ametisse.
Celibat on seega eriline valik ja kutsumus, mis võimaldab preestril täielikult tunnistada Jumala riigi armastust ja pühendumust. See kutsumus, kuigi nõudlik, nähakse kiriku ja ühiskonna õnnistusena, kus preester kehastab Jumala armastust ja igavese elu lootust oma täieliku pühendumise kaudu.
Celibat võimaldab preestril pühenduda oma eluga eksklusiivselt Jumalale ja kirikule, olles saadaval usklike vaimsete vajaduste jaoks. Inspireeritud Jeesusest ja Püha Paulus õpetusest (1 Korinthlased 7,32-35) hõlbustab celibat täielikku pühendumist oma pastorale missioonile.
Celibat on preestri identifitseerimise märk Kristusega, kes elas celibatistlikult. Nii kutsutakse preestreid elama "in persona Christi", mis sümboliseerib täielikku pühendumist ja jagamatut armastust Jumala riigi vastu.
Jeesus ütles taassündis "nad ei abiellu, ega abielluta" (Matteus 22,30). Celibat on selle tuleviku reaalsuse eelarvamus, peegeldades kutsumust Jumalaga täielikule ühiskonnale, kus preestri elu viitab Jumala riigile.
1 Korinthlased 7,32-35 - Paulus celibatuse tähtsusest Jumala teenistuses.
Matteus 19,12 - Jeesus räägib neile, kes valivad celibatistliku elu kuningriigi pärast.
Matteus 22,30 - Jeesus mainib, et taassündis pole abielu, mis viitab kutsumusele igavese eluni.
CIC 1579
