1 Katoliiklased tähistavad armulauda, sest see on kristliku elu süda ja suurim sakrament, nagu õpetab Katoliku Kiriku Katekismus (CIC 1324). Armulaual tähistatakse Kristuse ohvrit ristil, korrates seda veretult leiva ja veini kujul, mis muutuvad tõeliselt Jeesuse Kristuse ihuks ja vereks.
Jeesus Kristus seadis armulaua sisse viimsel õhtusöömaajal, nagu kirjeldatud Luuka 22,19: "See on minu ihu, mis antakse teie eest; tehke seda minu mälestuseks." Siin käsib Kristus oma jüngritel seda tegu korrata, hoides enda kohalolekut meie seas. Ta ei öelnud, et see on lihtsalt sümbol, vaid tõeliselt tema ihu ja veri. Sama kinnitatakse ka Matteuse 26,26-28, kus Jeesus selgelt ütleb: "See on minu ihu... see on minu veri."
Lisaks kuulutab Jeesus Johannese 6,51: "Mina olen elav leib, mis on alla tulnud taevast; kes seda leiba sööb, elab igavesti. Ja leib, mille mina annan, on minu liha maailma elu eest." See igavese elu lubadus täitub armulaual, kus usklikud osalevad tema ohvris ja ühinevad Kristusega lähedasel viisil. Katekismus õpetab, et armulaud "sisaldab kogu Kiriku vaimset rikkust, nimelt Kristust ennast" (CIC 1324). Seetõttu saavad armulauda vastu võttes usklikud ise Kristuse, ühinedes tema müstilise ihuga, Kirikuga.
Kirik õpetab, et armulaud pole ainult sümboolne meenutus, vaid Kristuse ohvri kordamine. Katekismuse järgi on armulaud "Kristuse paasapüha mälestus," kus ristiohvrit esitatakse uuesti veretul viisil (CIC 1366).
Seega tähistavad katoliiklased armulauda, sest Kristus käskis: "Tehke seda minu mälestuseks," ning selle kaudu osalevad nad tema lunastusohvris ja saavad vaimset uuendust.
