Miks katoliiklased korraldavad protsessioone?

Katoliiklased korraldavad protsessioone oma usu avaldamiseks, ühendades vaimsuse kogukondlikus praktikas austuse (pühakute ees) ja kummardamise (Jeesuse Euharistia ees). Sellel traditsioonil on teoloogilised, liturgilised ja biblikud juured, ja see on konkreetne väljendus Jumala rahva teekonnast taevasse Jeruusalemma. Katoliku Kiriku Katehism ütleb, et "Kiriku tee kulgeb maailmas eeskujuliku kannatuse ja Jumala lohutuse vahel" (CIC 769), ja protsessioonid on selle tee avaldamine.

Protsessioonide biblikud juured

Protsessioonid on sügavalt juurdunud Pühakirjas, nii Vana kui Uue Testamendi lugudes. Selge näide Uuest Testamendist on Jeesuse triumfikas sisenemine Jeruusalemma, mida kajastavad kõik neli Evangeeliumi. Palmsündmusel siseneb Jeesus linna, ratsutades eesli peal, ja rahvas järgneb talle palmioksadega, lauldes: "Hosanna Taaveti Poja külge" (Matteuse 21, 8-9). See lugu on aluseks katoliku kiriku protsessioonile, mis tähistab Jeesuse kui kuninga ja Päästja tervitamist.

Teine näide on Jeesuse tee Golgotalle, kandes oma risti (Luuka 23, 26-27). See sündmus inspireerib Protsessiooni või Ristitee, kus usklikud meenutavad Kristuse kannatusi, mediteerides Tema kannatuste ja surma üle. Nii nagu Jeesust saatis rahvahulk Tema teekonnal Golgotalle, järgivad katoliiklased palves Jeesust tema ohvritee käigus.

Apostlite Tegudes räägitakse, kuidas rahvahulgad kogunesid apostlite ümber, liikumapanevaks jõuks oli usk ja lootus tervenemistele ja armuandidele. Inimesed viisid oma haigeid tänavale, et vähemalt Peetruse vari võiks neid puudutada, uskudes, et Jumala jõud toimis läbi teda: "Nad viisid haigeid tänavale [...] et kui Peetrus möödus, siis vähemalt tema vari kataks neid" (Apostlite teod 5, 15). See lugu näitab, kuidas esimesed kristlased, liikumapaneva usu kaudu, kogunesid apostlite ümber, otsides lähedust jumalikuga – see on vaim, mida protsessioonid püüavad, ühendades usklikud Kristuse ja pühakute ümber, otsides Jumala armu ja kaitset.

Usu ja pühendumuse avaldamine

Protsessioonid on ka viis oma usu ja pühendumuse avaldamiseks Jumalale. Katoliku Kiriku Katehism õpetab, et "usu järgi olevad inimesed on kohustatud tunnistama Kristust inimeste ees" (CIC 1816). Protsessioonid, nagu Corpus Christi, on viis, kuidas katoliiklased väljendavad seda usku avalikult. Sellel pühal viiakse Püha Sakrament tänavale ja usklikud järgivad teda, kummardades ja kuulutades Kristuse tegelikku kohalolekut Euharistias (Johannese 6, 51).

Paljusid protsessioone korraldatakse ka Neitsi Maarja ja pühakute auks. Fátima Neitsi Maarja protsessioon, näiteks, kajastab mariaanlikku pühendumist ja usu pühakute eestkostesse, nagu õpetatakse Katehismis: "Pühakute eestpalve on kõige kõrgem teenistus, mille nad Jumala plaanile osutavad" (CIC 2683).

Liturgiline ja vaimne tähendus

Protsessioonidel on ka sügavad liturgilised tähendused. Need sümboliseerivad kiriku vaimset teekonda, mis on tegelikult palverännak Jumala kuningriigi poole. See teekonna pilt esineb mitmesugustes liturgia osades, nagu ka ülestõusmispüha protsessioonis, kus tähistatakse Kristuse ülestõusmist ja võitu surma üle (Matteuse 28, 6). Selle tähistamise ajal astuvad usklikud pimedusest valgusesse, sümboliseerides surma üleminekut igavesse ellu Kristuses.

Kokkuvõttes ületavad protsessioonid Katoliku Kirikus tavalisi väliseid rituaale; need on sügavad usu ja pühendumuse ilmingud, mis ühendavad kogukonna Jumala ümber. Nendes pühades käikudes avaldavad usklikud oma jumaldust Kristuse vastu, näitavad oma pühendumust Neitsi Maarjale ja pühakutele, ning meenutavad vaimset teekonda, mida igaüks teeb Jumala kuningriigi poole.