1 Pühakute osadus ja missad surnute eest
Missade praktika surnute eest on sügavalt juurdunud katoliku usus pühakute osadusse. See osadus ühendab elavaid ja surnuid Kristuse müstilises kehas. Kirik usub, et armulaud, mida pakutakse surnute hingede eest, aitab nende puhastumisele kaasa, eriti puhastustules.
Puhastustuli ja eestpalve hingede eest
Puhastustule doktriin on oluline surnute eest peetavate missade mõistmiseks. Puhastustuli on ajutine seisund, kus hinged läbivad puhastumise protsessi. Kirik õpetab, et need hinged valmistuvad nägema Jumalat palgest palgesse. Armulaud, kui kõrgeim ohver, palub nende hingede eest, aidates neil jõuda taeva täiuseni.
Piibellik alus
Palvetamise praktika surnute eest leiab toetust Pühakirjast. 2. Makkabite 12:46 ütleb: "See on püha ja tervitatav mõte palvetada surnute eest, et nad vabastataks oma pattudest." See lõik annab selge aluse hingede eest palvetamise traditsioonile puhastustules.
Teine näide on 1. Korintlastele 15:29, kus Paulus mainib ristimist surnute eest, mis viitab eestpalvele surnute kasuks. Matteuse 12:32 viitab ka sellele, et mõned patud võivad olla andestatud pärast surma, mis viitab puhastuse seisundile.
Armulaud kui eestpalve
Vatikani II kirikukogu kinnitas surnute eest peetavate missade olulisust. Armulaud on võimsaim ohver, mida kirik saab pakkuda surnute eest. Selles pakutakse Kristuse lunastusohver Jumalale, palvetades nii elavate kui surnute eest.
Armulaua palve ajal mainib preester surnuid, paludes Jumalat nende vastu võtta oma halastuses. See palve väljendab usku kiriku eestpalve tõhususesse.
Eri kuupäevad ja traditsioonid
Missasid surnute eest peetakse kindlatel kuupäevadel, näiteks kolmandal, seitsmendal ja kolmekümnendal päeval pärast surma. Need kuupäevad on verstapostid, mille abil usklikud palvetavad surnute eest. Lisaks, hingedepäeval (2. novembril) palvetab kirik kõigi lahkunute eest, paludes, et nad jõuaksid rahu ja valgusesse.
